«Vaata sa mul!» kärgatas kass imestunult. «Ma ei jutustanud rööpalugu mitte selleks, et hakkaksid salavadi-naid igatsema. See oli lugu lobisemise kahjulikkusest!!!»
«Õige, kullapai kiisu,» meelitas Pöialvalguke. «Jutus-ta, palun, veel teinegi lugu lobisemise kahjulikkusest. Seesama salajutt, mille lobamokast rööbas pinginaabrile rääkis. Ah, kulla kiisu, mida ta küll naabrile kõrva sosistas?»
«Olgu,» nõustus kass, «võin sulle just selle looga näidata, et lobisemine on tõesti kahjulik.»
Kass, kes oli juba samblalt tõusmas, sättis end taas mõnusalt lebama ja alustas teist hoiatavat jutustust:
«Väetid rumalad hapukapsad lobisesid välja, et nemad peavad end märksa paremaks värskest kapsast. Jänesed loomulikult vihastasid niisugusest vadinast, sest nemad armastavad värsket kapsast. Hapukapsad tõendasid lobisedes ja leht lehe haaval, kuivõrd söödavamad on nemad hapnemata kapsastest. Vihased jänesed vihastasid koledal kombel sellest lobajutust.»
«Kuidas saab vihane jänes vihastada?» uuris Pöialvalguke. «Ta on ju niigi vihane!»
«Just nimelt,» noogutas kass. «Kus on, sinna antakse juurde. Ja kus ei ole, sealt võetakse ära. Vihastel jänestel polnud põrmugi armastust hapukapsa vastu ja seda võeti üha vähemaks. Jänesed läksid maruvihaseks kapsaste kii-dulobast, et tõeline kapsasööja sööb üksnes hapukapsast.» «Mina küll sööksin,» ütles Pöialvalguke unistavalt. «Hapukapsaid ahjukartulite ja sealihaga! Eile jätsin oma hapukapsad järele ja vanaema veel pahandas. Täna pahandaksin ma ise ka endaga, ainult et hapukapsaid ei ole praegu kusagilt võtta. Kui kahju!»
«Vait!» karjatas kass. «Kui vihased jänesed sinu lobisemist kuuleksid. Seitsme mäe ja mere ulatuses pole libletki hapukapsast, sest parim moodus vaenlast võita on — ta ära süüa. Päriselt vihane jänes kuulutab alati sõja sellele, mis teda vihastab. Seepärast kuulutati sõda hapukapsastele ja hakati usinalt sööma üksnes hapukapsaid, et nii tõendada jäneste igavest truudust värskele kapsale.»
«Ma ei ole kunagi näinud jänest, kes sööb hapukapsast,» kõhkles Pöialvalguke.
«Sinu õnn,» arvas kass kahele poole piiludes, hapukapsast süües on jänes alati hullupööra vihane.
Pöialvalgukesel hakkas kõhe.
Oli täiesti võimalik, et kohe tormab vastu mõni tulivihane jänes, otsides meeleheitlikult hapnenud kapsaliblet, et sellele ots peale teha.
«Jänestega tuleks midagi ette võtta,» sosistas Pöialvalguke pelglikult. «Kui ehk kaebaksime, kullapai kiisu? Saadaksime kaebuse, kus jäneste viha täpselt kirjas?! Ja see, et nad oma vihaga mulle hirmu peale ajavad. Teeme nii, kulla kiisu!»
«Kaebamine on muidugi märksa kasulikum kui tühipaljas lobisemine,» alustas kass hoiatavalt. «Aga igaüks, kes kavatseb mõne jänese elust kaebekirja kirjutama, peaks enne meenutama susside kaebust. Sussid kaebasid rahumeeli, et saapad teevad hirmsat klõbinat ja häirivad kõigi jalanõude rahu. Susside kaebus arutati läbi ja saabastel keelati olemast jalanõud. Abinõudena soovitati kandmiseks täiesti uued nõud. Varba otsa tõmmati lillelisi tasse ja taldrikuid, sekka värvilisi kaussegi. Aga niipea, kui abinõude nõuga kõndida prooviti, oli klirin taga ja lärm veel suurem saapaklobinast. Nüüd jalanõud vihastasid ja otsustasid ümber, et hoopis sussid on valed nõud. Kõik sussid visati kapinurka ja hakati käima sokkidega.»
«Villaste sokkidega on väga mõnus põrandal liugu lasta,» arvas Pöialvalguke.
Tüdruk tahtis veel lisada, et kui sussid on ära keelatud, siis ei tohi ema üldse pahandada kannaaukude pärast, ja küllap tallaalune saab olema nagu sõelapõhi.
Aga äkki algas hirmus ragin ja klõbin.
Niimoodi need saapad susse taga ajavadki, mõtles tüdruk. Või ragistavad hoopis jänesed hapukapsaid süüa?
Kassil polnud aega Pöialvalgukest ühegi looga hoiatada, sest juba hakkas igas mõõdus kive mööda veerema. Ikka päratu suuri ja päris pisikesi segamini. Kärmesti veeretasid kivid end mäenõlvakust üles ja robinal teiselt poolt alla.
«Kuhu tõttate?» piiksatas Pöialvalguke.
«Veerevale kivile ei kasva sammal,» ähkis üks turske kivi, kellel oli raskusi künkast üles veeremisega.
Kivide ränkraske veeremine lõppes niisama äkki, kui oli alanud. Pöialvalguke hingas juba kergendatult, aga siis algas jälle kõva klõbin.
Tüdruk hüppas rutttu puu taha, et seekord pääseda kivide vahel kepslemisest. Äsja oli ta suurivaevu hoidnud oma varbaid kivimürakate alla sattumast.
Aga seekord ei müristanud metsaaluses kivid, vaid klõbistas uhkelt astuda müürijupp.
«Näe, müürijuppki jalutama tulnud!» imestas kass.
«Mis maja see küll niisugune võis olla? Tavaliselt jalutavad ainult varemed vabalt ringi, ühtki korralikku müüri pole ma seni niimoodi ringi hulkumas näinud.»
«See müür meenutab mulle millegipärast majanurka,» ütles Pöialvalguke hämmeldunult.
«Oled sa ühtegi sirget majanurka näinud?» turtsatas kass. «Ma pole sind vist veel küllalt igasuguste elujuhtu-mite eest hoiatanud, et sa hakkad sirget müürijupatsit äkki majanurgaks pidama.»
Müürijupp tatsas aina lähemale ja kassil oli viimane aeg asuda Pöialvalgukest hoiatama.
«Ma hoiatan sind, Pöialvalguke,» ütles kass tähtsalt, «et jalutamine on väga keeruline tegevus. Kui sa lähed jalutama, võta alati kaasa kaks kübarat. Üks tuulise ja teine tuuleta ilma jaoks. Vaevalt sa oled tuulise-ilma-kübara pähe sättinud, kui sa märkad kindlasti, et tuult oli ainult puulatvades. Mida see jupats pomiseb? Sa märkad seda ja paned pähe tuuleta-ilma-kübara…»
«Ma olen alati mõelnud, et nurgaga müür ei kõlba kuhugi,» pomises müürijupp oma nina ette. «Majale kõlbab ehk veel nurk kuidagi, aga müürile mitte mingil juhul!!» «Millest te räägite?» hüüdis kass üle sammuklobina. «Oeh, ei märganudki,» ahhetas väike müür. «Ma räägin, et nurgaga müür ei kõlba kuhugi!»
«Õigus!» näugatas kass. «Aga mis teil nurgaga müürist? Teie olete ju sirge?!»
«Alles teist tundi, ah, teist tundi,» tõttas nurgaga müür vastutulelikult seletama. «Ma olen aastasadu olnud pöialpoiste majas majanurk. Kõik sirged on mind alati pilganud! Eriti need puud, kes kasvavad ilma ühegi kõveruseta otsejoones taevasse. Ja pöialpoiste maja ümber on niisuguseid hulganisti!»
«Pöialpoiste maja?! Lumivalgukesest vanaema?!» ehmus Pöialvalguke. Ta oli juba unustamas, et tõttab tutvuma täiesti uue vanaemaga. Aga Lumivalgukesest vanaema oleks vist võluv ainult muinasjutus? Tegelikkuses ajas ta Pöialvalgukesele millegipärast hirmu peale.
«Muidugi pöialpoisid ja Lumivalguke!» oli endine majanurk katkestajale veidi pahane. «Jätsin nad sinna. Ja vana maja sajatama! Ma vedavat kõiki teisi majanurki alt, kui ma äkki sirgeks hakkan. Aga mina vedasin end salamisi sirgemaks ja sirgemaks. Ühel päeval ei olnud tikksirgel kuusel mulle enam midagi ette heita. Ja isegi sihvakas pappel, kes mind alati küürakaks pilkas, pidi vait jääma. Vana maja needis mu ära ja ütles, et ärgu ma enne tagasi tulgu, kui olen jälle korralik kasutamiskõlblik majanurk. Pöialpoistest on küll natuke kahju ja Lumivalgukesest ka, aga küllap nad saavad ulualuse Pöial-Liisi juures.»
«Oh sa südametu!» prahvatas kass.
Pöialvalguke polnud kassi nii vihasena näinudki. «Meie muudkui ruttame ja ruttame, et Pöialvalguke jõuaks enne õhtut Lumivalgukese juurde, aga sina korraldad mõne kuusetolguse ja papliplika pärast määratu segaduse. Nüüd peame tagasi pöörduma, ja Pöialvalguke ei jõuagi oma kõige uuemat vanaema vaatama,» pahandas kass kriiskavalt.
«Mis sa minust!» püüdis Pöialvalguke rõõmu varjata. «Eks esialgu aitab vanast vanaemastki. Küll ma läbi ajan, tuleme mõni teine kord.»
«Marss koju ja vaata, et sa edaspidi külalisi viisaka-mait vastu võtad!» kärgatas kass endisele majanurgale, kes nüüd müürijuppi mängis.